Seebikivi (teaduslik nimetus naatriumhüdroksiid) on lahustuv tugev alus. Soodatuhk (teaduslik nimetus naatriumkarbonaat) on tegelikult sool, kuna see hüdrolüüsub vees, muutes lahuse leeliseliseks, ja kuna sellel on mõned naatriumhüdroksiidiga sarnased omadused, kõrvutatakse see seebikiviga, mida nimetatakse "kaheks leeliseks". tööstuses.
Nii seebikivi kui ka sooda lahustuvad vees kergesti, on tugevalt aluselised ja võivad anda Na plus ioone. Nende omaduste tõttu kasutatakse neid laialdaselt seebi valmistamisel, tekstiilis, trükkimisel ja värvimisel, pleegitamisel, paberi valmistamisel, rafineeritud naftas, metallurgias ja muudes keemiatööstuses.
Tavaline seep on kõrgema rasvhappe naatriumisool, mida tavaliselt valmistatakse õli seebistamise teel vähese liigse seebikivi mõjul. Kui rasvhapet kasutatakse otse toorainena, võib seebi valmistamisel kasutada seebikivi asemel ka soodat. Trüki- ja värvimis- ning tekstiilitööstuses tuleks puuvillasest lõngast ja villast rasva eemaldamiseks kasutada ka suures koguses leelist. Keemiliste kiudude tootmiseks on vaja ka seebikivi ehk soodatuhka. Näiteks viskooskiu valmistamiseks tuleks tselluloosi immutamiseks kasutada 18-20 protsenti naatriumhüdroksiidi lahust (või sooda lahust), seejärel leelistselluloos kuivatatakse ja pulbristatakse ning lõpuks sulfoonhapet töödeldakse lahjendatud leeliselahusega. Happesool lahustub ja saadakse viskoosilahus. Pärast filtreerimist ja tolmuimemist (õhumullide eemaldamist) saab seda kasutada tsentrifuugimiseks.
Rafineeritud naftas kasutatakse ka seebikivi. Naftafraktsioonist kummi eemaldamiseks lisatakse tavaliselt naftafraktsioonile kontsentreeritud väävelhapet, nii et kummist saab happejääk ja see eraldub. Pärast marineerimist sisaldab nafta ka happelisi lisandeid, nagu fenool, nafteenhape ja liigne väävelhape, mida tuleb pesta naatriumhüdroksiidi lahusega ja seejärel pesta veega, et saada rafineeritud naftasaadusi.
Paberitööstuses kasutatakse tselluloosi (nt puit) ja kemikaale sisaldava tooraine tselluloosiks keetmisel esmalt keemilist töötlemist. Nn leeliselise tselluloosi valmistamiseks kasutatakse keeduvedelikuna seebikivi või sooda lahust, et eemaldada toorainest ligniini, süsivesikuid ja vaike ning neutraliseerida neis sisalduvad orgaanilised happed, et eraldada tselluloos.
Metallurgiatööstuses muundatakse maagis olevad toimeained sageli lahustuvateks naatriumisooladeks, et eemaldada lahustumatud lisandid. Seetõttu on sageli vaja lisada soodat (mis on ka räbusti) ja mõnikord ka seebikivi. Näiteks alumiiniumi sulatusprotsessis kasutatakse soodat ja seebikivi krüoliidi valmistamisel ja boksiidi töötlemisel. Veel üks näide, volframi sulatamisel saadakse pulbriline volfram kontsentraadi ja sooda röstimisel lahustuvaks naatriumvolframiks ning seejärel happesadestamise, dehüdratsiooni, redutseerimise ja muude protsesside abil.
Keemiatööstuses kasutatakse seebikivi metallilise naatriumi ja elektrolüüsitud vee tootmiseks. Paljude anorgaaniliste soolade valmistamiseks, eriti mõnede naatriumsoolade (nagu booraks, naatriumsilikaat, naatriumfosfaat, naatriumdikromaat, naatriumsulfit jne) valmistamiseks on vaja naatriumhüdroksiidi või soodat. Seebikivi ehk soodat kasutatakse ka värvainete, ravimite ja orgaaniliste vaheainete sünteesil.
